Friday, December 18, 2015

Mustamäe seiklused


Pimedate kepinaljad

 

Robert unustas kepi poekärusse. Väljas avastasime, et kepp jäi maha. Jannely läx poodi tagasi otsima. Mina vaatan, et Jannely tuleb ja hüüan: noh, kas said kepi kätte …. kui lähemale jõudis, siis selgus, et polegi Jannely (mul varastati ujulas prillid ära) …. hoopis mingi võõras naine oli ….. möödus meist väääga sirge seljaga.

Thursday, December 17, 2015

Ma jumaldan jõuluaega!

Täna tuleb veidi pikem postitus sest eilse ja tänase päeva jooksul on päris palju juhtunud. Alustame eilsest.
Jõulupidu
Jõulupidu hakkas kell 7 õhtul Illusionis. Varem olin Reelikale augu pähe rääkinud et ta mulle pileti ostaks sinna, sest nagu me kõik teame, ma armastan raha kõige muu peale raisata peale kasuliku kraami. Linnas sain veel Gerly ja Maibeliga kokku et aega natuke parajaks teha, kondasime Kaubamajas ringi, sest ma ei tahtnud üldse õues omal näppe küljest külmetada. Okei, kui aeg oli paras, läksin Reelikaga kokku saama ja kõndisime Illuka poole. Reelika, kes pole teab mis klubihunt, ei teadnud kus Illukas on ja ütles: Sina, kes sa oled kõik Tartu klubid läbi käinud, juhatad meid nüüd Illukani(ehk siis mind ja teda). Muig. Ma pole ainult Vabankis käinud. Ja viimasel ajal ei tõmba mind üldse klubide poole, kuna ma elan Annelinnas ja klubid on Annelinnast üsna kaugel minu jaoks. No jalgsi ei viitsi käia ja öösel ei käi ju busse ka... Igastahes jõudsime Illukani, saime sisse, nägime Annelyt! Issand, ma pole teda nii kaua aega näinud! Annely ei tundnud meid ära, ei tea kas aeg on oma töö teinud välimusega või mida? :D Klubis nägin paljusid tuttavaid inimesi, sealhulgas klassijuhatajat ning paljusid teisi toredaid nägusid. Klubis esines Patune Pool ja tõmbas peo ikka korralikult käima. Osalesin ka ühes mängus, kus pidi pesulõkse kaaslasele külge kinnitama. Siis segati paarid ära, pandi klapid silmade ette ja ma pidin pimesilmi siis võõral neid kiiruse peale ära korjama. Oma üllatuseks sain oma võõra kaaslasega(mitte sellega, kellele ma algselt pesulõkse külge riputasin) 1. koha ja auhinnaks oli šokolaadileib, kaelarätt, helkur ja pastakas. Kuna ma ei teadnud, mis kell viimane buss läheb, ütlesin Reelikale et davai, lähme varem minema, ma pean muidu jala hakkama ühika poole kõndima. Reelika, vingats nagu ta on, tegi grimasse ja vigises, et ta näeb mind niigi harva, miks ma nii teen. No pika aja peale sain talle siis ära seletatud et asjalood on nii ja nii. Ta saatis mu bussi peale ja läks ise taksoga koju. :)

Klassi jõuluistumine, loosipakkide jagamine ja Pauluse kiriku külastamine

Täna oli siis meil klassis jõuluistumine. Kuna ma suudan alati midagi unustada, siis seekord unustasin ma midagi lauale tuua. Õnneks käis peas plõks, et ahjaa, mul on ju šokolaadileiba! 1 šokolaadileib....kolmest. No olgu, igastahes seda ma pean ütlema et hurmaa on üks igavesti hea asi! Nommadi-nom, sööks veel. Kõik tõid midagi, kes tõi viinamarju, kes juua, kes Snickersi kooki... See on ka üks paganama hea kook aga ma pole jõudnud seda veel ise teha, küll kunagi jõuab. Õpetaja pidas kõne, küsitles mida keegi teeb jõulude ajal ja nii edasi. Siis andis ta kõigile lipikud, kus olid peal selle inimese iseloomustused tema kohta teiste poolt. Mind iseloomustati siis sedasi: sõbralik, abivalmis, laisk, mõtlev, ebakindel, töökas, lõbus, naljakas, väga stiilne, õpetlik, vaikne, armas. Ma olin päris üllatunud tegelikult, aga samas ka õnnelik, et mind päris maha ei tambitud. Järgnes loosipakkide jagamine. Klassivend kinkis mulle Avoni kehakreemi ja lõhna nimega "Cherish", Raffaellot ja kaardi. Ma olen nii õnnelik selle kingituse üle, lihtsalt tohutult armas. :) Ise kinkisin õpetajale vaasi, mida ma kirjeldada ei oska kuid see oli tohutult ilus ja õpetajale väga meeldis. Siis tuli üks teine õpetaja klassi ning palus minul ja mu klassivennal temaga kaasa tulla Pauluse kirikusse laululehti jagama. Täna oli Pauluse kirikus jõulukontsert, no tegelikult jumalateenistus vms. Jagasime klassivennaga igale uksest sisse astuvale inimesele lehti ja mind ajas tohutult muigama kuidas klassivend lehti jagas. Inimene ei jõudnud uksest sisse astudagi, kui klassivend juba lehe andis ja tere ütles. Ma siis jagasin talle natuke õpetussõnu, et lase inimesel ikka uksest sisse astuda ja anna talle siis leht ja tereta, et mis sa ütled ta käele tere või :) Okei, lehed jagatud,iatusime kohtadele ja kuulasime kontserdit. Pean tunnistama, et LAISK, nagu ma olen, läksin kontserdilt väga vara minema, sest see on minu jaoks ikka nagu natuke igav.
Kuid päevaga võis rahule jääda. :)Pilt siis klassivenna kingitusest:




Wednesday, December 16, 2015

Miks elu mind vihkab?

Ma vihkan rahvastepalli, jälestan lausa. Kuidas inimesed seda oskavad mängida, aga mina ei oska? Pole kunagi osanud, isegi natukenegi mitte. Sain korra täistabamuse rahvastepallis näkku, seega ma lausa kardan palle. Või seda pallikiirust, ma ei teagi. Vastik on kuulda teisi ohkamas või midagi negatiivset vaikselt pobisemas, kui ma midagi jälle valesti teen selles mängus. Tähendab, ma ei teegi midagi, sest ma üritan seda võimalikult palju vältida. "Mine aita kaptenit!" "Ah?"
Nagu reaalselt, käige kuradile, ma ei pea kõike oskama. Ma pole rahvastepalli 12 aastat osanud ega hakkagi oskama. Eile käisime kambaga 4D kinos ja seikluspargis. Kui ma alguses mängisin kõva venda ja ütlesin endale peas, et oh ma teen selle seiklusraja lõpuni ja lähen veel seda sada korda ületama, siis pärast rakmete kinnitamist ja sinna ülesse saamist käis klõps ära, et raisk, liiga kõrge on, jätan vahele. Aga 4D oli küll äge! Kuigi palju on öeldud, et 3D, 4D kinod on epileptikutele ja muude haigustega inimestele keelatud, läksin ma ikkagi sinna ja see oli ülivinge! Toolis rappumine pluss see film ja kõik, see oli lahe, aga raisk kus mul hakkas pea valutama sellest mürast. Okei, mis siis veel.... Aa, reedel on Tallinnasse minek. Väike varajane jõulude tähistamine või midagi sellist. Hea küll, Allu ajab mind naerma ja tänu sellele on toksimine võimatu.

Thursday, December 10, 2015

No tere!

No nii, ma ei tea kust alustadagi. Okei, alustan sellest, et ma pole siia teab mis ajast midagi kirjutanud ja üleüldse on see mul esimene postitus peale vanade teenagerpostide kustutamist. Mõte uuesti blogi pidama tekkis sellest, kui käisin täna Pierre kohvikus omaloomingukonkursi autasustamisel ja seal oli mitu inimest, kes olid blogi kirjutanud või kes teevad seda siiamaani ja rääkisid blogi pidamise kasulikkusest ja muust blogidega seonduvast. Anyway, kuna kõik esitasid kohvikus omaloomingut, sealhulgas ka mina, siis mõtlesin et peaksin oma luuletused kuhugi üles kirjutama, et need säiliksid ja ära ei kaoks. Esialgu kirjutan blogisse AINULT LUULETUSI, kuna mu elu pole nii põnev ja pole millestki põnevast kirjutada. Võib-olla, kui ma muutun aktiivsemaks ja hulljulgemaks(loe: saadan igasugu julgustükke korda), siis leiavad need tegevused kajastust ka siin.

Igastahes oli täna omaloomingukonkursi autasustamine, esikolmikusse ma muidugi ei pääsenud(jumala ego eks, mõtlen endast niii hästi). Osalejad ning õpetajad istusid ümmarguse laua taha, väga kena sisekujundus oli kohvikul. Tellisime söögid-joogid, mina võtsin Caesar'i salati ja latte. Salatilehti ja rukolat oli rohkem kui midagi muud seal salatis, seega rohkem ma seda salatit ei söö. :D Kõik rääkisid, tuju oli hea, no mina poetasin harva mõne sõnakõlksu, kuna reaalselt, ma olen suhtlemises üsna kehv. Rääkisin vaid siis, kui keegi midagi küsis ja noogutasin, kui keegi midagi soovitas vms. Ma lugesin oma luule ette, midagi mulle öeldi ja siis ma andsin oma luulelehe ühe neiu kätte, kes luges seda nii ilmekalt ja nii ilusti, et mul jäi suu lahti. Minu meelest kõlab oma kirjutatud luule palju paremini ja ilusamalt, kui keegi teine seda loeb. Sama kehtib ka juttude kohta. Esikolmikusse ei pääsenud meie seltskonnast keegi, esikolmikut polnud ka kohvikus kohal. Saime tänukirjad ning raamatu. Jäin õhtuga väga rahule, kuigi kirun ennast, et ma nii sõnaaher olen ja ei oska teemadel kaasa rääkida.

Jutu lõpetuseks panen siia ka enda kirjutatud luuletuse.
Sõprus
Sõber on keegi,
kes mõistab Sinu pisarate tagamaid,
Sõber on keegi,
kes tõrjub pahandusepaganaid

Hoides sind,
kui jalge alt kaob pind
Sõber on võit,
kuid see pole veel kõik

Ta on usk paremusse,
ta ei kuku varemesse
Ta on tulevikulootus,
kuid samas ka õnneootus

Tema õlale saan toetuda,
tema hingele oma saladusi poetada
Reeta teda ma ei soovi,
Ei taha täita pisaratega tema silmi, noori

Koos käime mööda eluteed,
Vastu tulevad meile raskuseveed,
Need ületame takistusi eirates,

Koos päikesevalgust seirates