Ma vihkan rahvastepalli, jälestan lausa. Kuidas inimesed seda oskavad mängida, aga mina ei oska? Pole kunagi osanud, isegi natukenegi mitte. Sain korra täistabamuse rahvastepallis näkku, seega ma lausa kardan palle. Või seda pallikiirust, ma ei teagi. Vastik on kuulda teisi ohkamas või midagi negatiivset vaikselt pobisemas, kui ma midagi jälle valesti teen selles mängus. Tähendab, ma ei teegi midagi, sest ma üritan seda võimalikult palju vältida. "Mine aita kaptenit!" "Ah?"
Nagu reaalselt, käige kuradile, ma ei pea kõike oskama. Ma pole rahvastepalli 12 aastat osanud ega hakkagi oskama. Eile käisime kambaga 4D kinos ja seikluspargis. Kui ma alguses mängisin kõva venda ja ütlesin endale peas, et oh ma teen selle seiklusraja lõpuni ja lähen veel seda sada korda ületama, siis pärast rakmete kinnitamist ja sinna ülesse saamist käis klõps ära, et raisk, liiga kõrge on, jätan vahele. Aga 4D oli küll äge! Kuigi palju on öeldud, et 3D, 4D kinod on epileptikutele ja muude haigustega inimestele keelatud, läksin ma ikkagi sinna ja see oli ülivinge! Toolis rappumine pluss see film ja kõik, see oli lahe, aga raisk kus mul hakkas pea valutama sellest mürast. Okei, mis siis veel.... Aa, reedel on Tallinnasse minek. Väike varajane jõulude tähistamine või midagi sellist. Hea küll, Allu ajab mind naerma ja tänu sellele on toksimine võimatu.
No comments:
Post a Comment