No tere!

No nii, ma ei tea kust alustadagi. Okei, alustan sellest, et ma pole siia teab mis ajast midagi kirjutanud ja üleüldse on see mul esimene postitus peale vanade teenagerpostide kustutamist. Mõte uuesti blogi pidama tekkis sellest, kui käisin täna Pierre kohvikus omaloomingukonkursi autasustamisel ja seal oli mitu inimest, kes olid blogi kirjutanud või kes teevad seda siiamaani ja rääkisid blogi pidamise kasulikkusest ja muust blogidega seonduvast. Anyway, kuna kõik esitasid kohvikus omaloomingut, sealhulgas ka mina, siis mõtlesin et peaksin oma luuletused kuhugi üles kirjutama, et need säiliksid ja ära ei kaoks. Esialgu kirjutan blogisse AINULT LUULETUSI, kuna mu elu pole nii põnev ja pole millestki põnevast kirjutada. Võib-olla, kui ma muutun aktiivsemaks ja hulljulgemaks(loe: saadan igasugu julgustükke korda), siis leiavad need tegevused kajastust ka siin.

Igastahes oli täna omaloomingukonkursi autasustamine, esikolmikusse ma muidugi ei pääsenud(jumala ego eks, mõtlen endast niii hästi). Osalejad ning õpetajad istusid ümmarguse laua taha, väga kena sisekujundus oli kohvikul. Tellisime söögid-joogid, mina võtsin Caesar'i salati ja latte. Salatilehti ja rukolat oli rohkem kui midagi muud seal salatis, seega rohkem ma seda salatit ei söö. :D Kõik rääkisid, tuju oli hea, no mina poetasin harva mõne sõnakõlksu, kuna reaalselt, ma olen suhtlemises üsna kehv. Rääkisin vaid siis, kui keegi midagi küsis ja noogutasin, kui keegi midagi soovitas vms. Ma lugesin oma luule ette, midagi mulle öeldi ja siis ma andsin oma luulelehe ühe neiu kätte, kes luges seda nii ilmekalt ja nii ilusti, et mul jäi suu lahti. Minu meelest kõlab oma kirjutatud luule palju paremini ja ilusamalt, kui keegi teine seda loeb. Sama kehtib ka juttude kohta. Esikolmikusse ei pääsenud meie seltskonnast keegi, esikolmikut polnud ka kohvikus kohal. Saime tänukirjad ning raamatu. Jäin õhtuga väga rahule, kuigi kirun ennast, et ma nii sõnaaher olen ja ei oska teemadel kaasa rääkida.

Jutu lõpetuseks panen siia ka enda kirjutatud luuletuse.

Sõprus

Sõber on keegi,

kes mõistab Sinu pisarate tagamaid,

Sõber on keegi,

kes tõrjub pahandusepaganaid

Hoides sind,

kui jalge alt kaob pind

Sõber on võit,

kuid see pole veel kõik

Ta on usk paremusse,

ta ei kuku varemesse

Ta on tulevikulootus,

kuid samas ka õnneootus

Tema õlale saan toetuda,

tema hingele oma saladusi poetada

Reeta teda ma ei soovi,

Ei taha täita pisaratega tema silmi, noori

Koos käime mööda eluteed,

Vastu tulevad meile raskuseveed,

Need ületame takistusi eirates,

Koos päikesevalgust seirates